Fotojuttu

Aeg-ajalt küsitakse minult: "Millega pildistad?", "Mis fotokaga see pilt tehtud on?" jne..

Eeldatakse vist, et tegelen ilgelt kallite ja uute aparaatidega. Ei. Nikon D50 will do just fine(kuigi tahaks võimekama sensoriga aparaati :P).

Tahan rõhutada kõigile uutele fotohuvilistele, kes seda blogi siin aegajalt sirvivad - tähtis pole kaamera, tähtis on inimene kaamera taga. Olge LOOVAD! Seda ei anna teile ükski kaamera, see tuleb teie endi seest.

Need, kes juba pikemalt pildistanud, teavad kindlasti seda tunnet, kui aeg peatub fotosessiooni ajal. Või midagi sellist..

See on selline seisund, kus kõik mõtted on koondunud vaid sellele kindlale objektile, kaamera on pidevalt kulmu vastas(jättes tihti ka kandilise jälje:)) ja lahkub sealt vaid tehtud pildi ülevaatamiseks ja vigade analüüsiks. Näpud tegutsevad täiesti ise, viewfinderist tuleva ja displeilt nähtava info põhjal kerib pöial ise särikompensatsiooni paika, lukustab fookuse ja särimõõtmise jne... See kõik toimub iseenesest ja kiiresti. Peas jooksevad samal ajal mõtted kompositsiooni ja särituse üle jne.
Ei ole nii, et käib üks klõps ja siis on 5 minutit pausi ja mõtlemist. On üks pidev protsess, mille tulemusena sünnib lõpuks see üks ja ainus foto, mis loeb. Teised võib sisuliselt maha kanda.

Keeruline on seda seletada...aga selline "kadumine" fotokaamerasse ja objekti on minu meelest hea foto võti.

Selle kõige eelduseks pean aga kaamera unepealt tundmist ja loovust.

Loovust ei saa poest, küll aga võib tegeleda netis fotogaleriide sirvimisega - nii need ilusad pildikesed kõik alateadvusesse kinnistuvadki...ja hüppavad õigel ajal pähe, kui käsil mingi huvitav sessioon.

Miks seda kirjutasin - mõtisklesin osade fotokoolituste üle, kus inimesed õpivad raha eest selgeks seda, mis kirjas kaamera manuaalis. No...ja sealt liikus mõte edasi ja edasi..

Loovust!

Tallinna Valgus 2011

Võitsin fotokonkursi Tallinna Valgus 2011.



Nüüd saan katsetada Nikon1 J1 huvitavaid funktsioone. Ning neid tal ikka jagub. Eriti meeldib mulle intervallvõte, millega saab D50-st palju paremini teha time lapse videosid. Eks hakkan siis katsetama :)

Suurt rõõmu pakub see, kui mu fotod kellelegi meeldivad. See tõesti on suur rõõm! :)

Võrumaa

Lumesaju algus

Pähklikoor

Giid. Kutsu, kes matkas meiega Eestima lõunatippu :)

Töödeldud versioon

1. jaanuar 2012

Selline oli siis uue aasta esimene päev.

Valgus ja varjud

Häädemeeste vana postkontor

Kabli

Kabli rand

Mis on parem kui Saab 900?

...muidugi 2 Saab 900-t! :)


Palju sõidurõõmu Andresele!

Istanbul

Jõulud veetsin Istanbulis. Mõned fotod reisilt:

Blue mosque

bokeh

sinisilm

vaade Aasia-poolele

Vaade Bosphoruselt Aasia-poolele

Jõuluvalgus kirikus

Linn öösel

Vaade Sapphire-st, Türgi kõrgeimast hoonest. 238m.

Tipptund Türgis

Münchenis

Üle Doonau :)

Alpid

See maailm vajab fundamentaalseid ümberkorraldusi

Aeg-ajalt on aega ka mõelda.
Mõelda selle üle, mis meid ümbritseb, mis meid ees ootab ja miks see kõik nii on.

Pean alustama vast sellest, et olen ülisuur vabaduse armastaja. Nii suur, et iga väiksemgi kohustus justkui ahistab. Pole mul ühtki tarbeeset järelmaksu peal mitte kunagi olnud. Absoluutselt mitte ühtki. Ma ei saa seda endale lubada. Esiteks majanduslik mõtlemine ei luba...ning see tunne, et ma olen millegi külge aheldatud aastaks-kaheks-kolmeks...ma ei taha sellele mõeldagi. Selle põhjuseks ei ole mitte niivõrd hirm kuivõrd see ahistav kohustuse tunne. See aheldab ja ahelaid ma ei salli.

Mõtlesin aga sellele, et kuidas meil siin elu üldse käib...esmaspäevast reedeni tööl, laupäev-pühapäev puhkus. Järgmine mõte oli see, et kui palju ma selle aja jooksul reaalselt elu saan elada. Vastus on laupäev-pühapäev. Nädala sees ei saa midagi suurt ette võtta, õhtul viiest üheteistkümneni on vaba aeg ja kui veel trennis käia, siis heal juhul 4 tundi jääb midagi teha. Mida mõistliku selle ajaga teha? Ju siis olen loll...aga ma ei oska midagi teha peale internetis istumise..aga millest ma mõtlen ei ole mitte see, miks ma midagi teha ei oska, vaid see miks meil kõigil on nii vähe aega iseendale? Miks on üldse nii, et puhata saab vaid nädalavahetusel? Miks on meil hingamiseks vaid 2 päeva? Siin tulebki mängu kogu see maailmakorraldus - kiire on, palju asju vaja teha, pidev rutt kuhugi ja millegi pärast. Sada kohustust ja tegevust.
Mina aga küsin - kuhu me kiirustame? Kuhu see maailm oma närvilises tempos suundub? Võrreldes maailma viimase aastasaja tempot nende miljonite aastatega, mis juba möödanik - kiirus on meeletu!! Ja selle kõige põhjuses näen ma seda, et inimesed on lihtsalt orjastatud ja nad ei suuda vabaks saada, kuna see orjus on juba by default normaalne. See orjus sunnib kõiki rabelema. Olgu, mitte orjus...aga hirm! Hirm selle ees, et kui midagi jääb tegemata, siis võivad asjad halvasti minna ja inimene lõpuks kõigest ilma jääda. See ei ole liialdatud, see on tõsi. Kuidas inimene siis kõigest ilma jääb? Lihtne - kellelgi pole ju midagi, mis päriselt on nende oma. Kõik elatakse võlgu! Autod, majad, reisid, laste tulevik jne jne jne. Isegi kui suudad oma maja välja osta istub sul kukil maamaks, elektri kuutariif jms. Ei saa lihtsalt minna viieks kuuks eemale nii, et mingi rahaline kohustus kuklasse ei hingaks.
Inimese sündimisega ja inimeseks olemisega kaasnevad juba maksud. Sul pass on? Said tasuta? Usun, et mitte. See, et sa oled inimene, kodanik, tähendab seda et sul on kohustus omada passi ja kohustus selle eest maksta. Kui jabur tegelikult!
Mina ei taha elu, kus pidevalt vaja karta.
Mina ei taha elu, kus mu lapsi kasvatab lasteaed, kaubanduskeskus ja tänavad. Iga inimene peab oma lapsed üles kasvatama, omades selleks piisavalt aega!
Mida siis teha? Tegelikult ju lihtne - tuleb hakata rikkaks või siis kolida koopasse :)
Olen väga noor mees, kuid tunnen et olen õigel ajal saanud aru ühest asjast - aeg on piiratud.
Aega ei tohi raisata. Eriti veel asjadele, mis ei huvita.
Aega peab olema, aega peab leidma. Maailm liigub kiirteel. Selle tempoga ei tohi kaasa minna! Aga kuidas? Kuidas saaksin elada õnnelikult nii, et ma ei jookse pidevalt koos teistega ning ei ürita iga hinna eest kiiremini kohale jõuda? Arvan, et esialgu piisab probleemi mõistmisest. Küll ka lahends tuleb ;)

Mida arvata majanduskriisist? Kahju oleks, kui see lõppeks sõjaga...järjekordselt inimkond hävitab iseend oma lolluses.
1343 said eestlased aru, et orja elu ei ole hea elu ja võitlesid selle vastu.
2012 võiks maailm aru saada, et orja elu ei ole hea elu ja võidelda selle vastu.
Pangad tuleb hävitada, inimesed tuleb vabastada! Elu tuleb elada!


“The only way to deal with an unfree world is to become so absolutely free that your very existence is an act of rebellion.” Albert Camus

Changes

Suvise töö ja stressiga olen järjekordselt jõudnud sügiseks kenasse ülekaalu. Täpselt nagu eelmine aasta. Nüüd jälle trenn ja vormi taastamine.

Uskumatu lihtsalt, kuidas elu vormib keha.
Nüüd aga küsimus - mida teha, et olla koguaeg vormis? Minu jaoks tähendab see olla terve. Mina pean ülekaalu rasva näol stressiks, millekski selliseks, mida tasakaalustatud elu puhul ei teki.

Järeldan - tuleb muuta elu. See saab olema mu järgmise aasta suurim katsumus iseendale.

Mitte miski ei ole mind kunagi pannud nii palju rabelema, kui soov iseendale midagi tõestada. See on ülim tunne. See paneb asjad liikuma!

Töö kiidab tegijat

Käisin eelmine suvi Pärnus hambaid ravimas. Mõtlesin, et panen nii palju raha alla kui vaja...aga et kõik saaks korda. Nii tegingi. Midagi 3000 EEKiga läks vast kokku.

Nüüd sügisel oli üks plomm ära kadunud ja üks hammas valutas. Mõtlesin, et seekord külastan mõnda pealinna hambaarsti. Külastasin. Mitu korda lausa. Kokku läks raha ca 275€(kõigil kordadel kusjuures allahindlus 15%, kuna olen veel üliõpilasena arvel)...ja selgus, et see kõik sisuliselt praagi parandamiseks. Topelt makstud raha siis - üht asja vaja teha 2 korda. Milleks küll?

Siin ei ole praegu küsimuseks linnade vaheline erinevus, et ülistada Tallinnat...vaid lihtsalt see, kuidas inimesed tööd teevad. Kes teeb uisapäisa ja kes teeb hoolega...

Suvel Pärnus

Kursavend ja hea sõber Rene Tuvikene ei ole fotograaf. Aga suvel sai ta hakkama paari suurepärase fotoga:

Foto: Rene Tuvikene

Foto: Rene Tuvikene

Minust endast siin blogis eriti fotosid pole. Nüüd üks on.
Foto: Marion :)

Metsas

Suve lõpp

Käisime Kakumäe tipus.

Minu turbokas :)

Patarei

Suvel külastasime Patarei vanglat. Jube koht. Minul kui piirutu vabaduse armastajal tekkis seal ringi käies õõvastus. Sellest hoolimata tegin mõned fotod:











Metallica - Welcome Home(Sanitarium)